Orissaare Ajaloo Virtuaalne Arhiiv

ORISSAARE AJALOO VIRTUAALNE ARHIIV

Huvipakkuva materjali leidmiseks on mitu võimalust:
1. kirjuta sõna parempoolsesse kasti "Otsi arhiivist" ;
2. kui huvitab kindel valdkond, näiteks kaardid, siis vajuta TEEMADE all vastava märksõna peale;
3. kõigi materjalidega tutvumiseks vaata "Kogu arhiiv".

neljapäev, 25. jaanuar 2024

Pöide koguduse lugu

 Pöide kirik ei ole küll Orissaares, aga selle ajalugu on ka orissaarlasel huvitav teada.

EELK veebilehelt e-Kirik

Koguduse Lugu: Pöide

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Pöide koguduse lugu.

Pöide-Muhu muinaskihelkonnas on Saaremaa vanim ja kõige kauem kasutatud maalinn. Asval on elatud juba 4000 aastat. Kaitsetaraga ümbritseti asula umbes 2700 aastat tagasi. Mitu korda on Asva maha põlenud ja uuesti üles ehitatud. Hoopis suurem maalinn rajati Pöidesse, kuid 10. sajandil põles seegi. 11. sajandil rajati Väikese väina äärde Muhu maalinn, mille riialased põletasid 1227. aastal. Edaspidi allusid Pöide ja Muhu kihelkonnad Liivimaa ordule. Samal ajal kindlustati aga jätkuvalt Pöide maalinna. 

1230. aastatel ehitasid Vestfaali meistrid Pöidesse romaani stiilis kivikiriku. Samal kohal oli varem arvatavasti puukirik. 1260. aastatel rajati vastu kivikiriku põhjapoolset külge ordulinnus ja paarkümmend aastat hiljem pikendati kirikut Muhu ja Karja meistrite juhtimisel ühe võlviku võrra nii ida kui lääne suunas. Selleks oli algne kirik ehitatud ettenägaelikult lai. Nüüd laoti müürid kõrgemaks ja kirik kujundati gooti stiilis, seinad kaeti maalingutega. Pöide kirikust sai suurim ühelööviline kirik Lääne-Eestis ja saartel. Pöide kiriku rikkalik raiddekoor on Eesti kõrggootika tippnäiteid. Muuhulgas on siin skulptuur pikk-kuubedes talupojapaarist. See on vanim eestlaste kujutis kunstis. Altariruumi päiskivi on väga sarnane ühele Tallinna toomkiriku päiskivile. Lõpuks ehitati läänepoolse võlviku peale üks Eesti massiivsemaid kirikutorne, mis oli vajalik ka linnuse kaitsmiseks. Torni kiviosa on 25 m kõrge. 

24. juulil 1343. a. jõudis Jüriöö ülestõus Saaremaale. Kui saarlased Pöide linnuse sisse piirasid, mõistis Pöide foogt Arnold, et linnust ei ole võimalik kaitsta ning ta loovutas selle võimaluse eest rahus lahkuda. Paraku ei pidanud ülestõusnud sõna ning viskasid linnusest väljunud foogti, viis orduvenda ja teenijad kividega surnuks. Pärast ülestõusu mahasurumist hülgas ordu Pöide linnuse ja rajas uue tugipunkti Maasilinna. Pöide kirik teenis kihelkonnakirikuna oma rahvast edasi. 

Kiriku lõuna-, põhja- ja lääneküljel on olnud kabelid. Pühakoja kirdenurka ehitati käärkamber ja läbi paksu kivimüüri raiuti selleks ukseava. 1554. a. süttis Pöide pastoraat ja tuleroaks langes ka kiriku tornikiiver. Kuna Pöide oli juba siis metsavaene, pakkus Saare-Lääne piiskop Johannes Münchhausen Maasilinna ordufoogtile taastamistöödeks vajalikke palke Karja kihelkonna metsadest. Kümme aastat hiljem loovutas viimane Maasilinna foogt oma valdused Taani kuningale. Kaks korda vallutasid Maasilinna rootslased ja mõlemal korral sai see neile tugipunktiks Saaremaal. Et seda rohkem ei juhtuks, lasti linnus 1576. aastal Taani kuninga käsul õhku. 

Pöide kiriku renesanssi vormides kantsel valmistati 1635. aastal. Kantsli jalg kujutas apostel Peetrust. Samal ajal käis Saksamaal Kolmekümneaastane sõda. Neljas ülikoolis usuteadust õppinud Lüderus Bünekenius leidis turvalise elupaiga Saaremaal, kus ta töötas esialgu koduõpetajana ning kutsuti seejärel teenima Pöide kogudust. Taani valitsus kestis siin 1645. aastani, mil Saaremaa anti üle rootslastele. 17. sajandil sai Pöide kirik uue altariseina. 1652. a. kinkis õpetaja Bünekenius kirikule hõbedase leivataldriku. Lüderus Bünekeniuse tööd jätkas Pöide rahva teenimisel tema poeg Johannes Bünekenius ja pärast Johannese surma Lüderuse väimees Balthasar Rubusch. Viimase tööd jätkas tema väimees Johann Georg Sorger, kes saabus Pöidesse õige omapärasel moel.

Õpetaja Sorger sündis Saksamaal, õppis Halle ülikoolis ja töötas Halle orbudekoolis. Aastal 1710 reisis ta Peterburi linna ja ordineeriti kirikuõpetajaks. Ta oli admiral Cornelius Cruysi kodu- ja reisijutlustaja ning töötas seejärel Admiraliteedi saarel asuvas kirikus. Kindral J. Bruce kutsus Sorgeri oma koduvaimulikuks, kuid karjäär impeeriumi pealinnas katkes ootamatult. Olles teel Saksamaale läks laev põhja. Jumala abiga pääses Sorger eluga Saaremaa randa. Ta kutsuti teenima Pöide kogudust, kus õpetaja Rubusch oli hiljuti surma läbi lahkunud. Johann Georg Sorger võttis kutse vastu ja abiellus Rubuschi tütre Johanna Sophia Christinaga. Kaks vanemat tütart olid juba varem kirikuõpetajatega abiellunud ning Muhumaale ja Kuressaarde kolinud. 

Pärast seda, kui õpetaja Sorger läks Pärnumaale Audru kogudust teenima, tuli Pöidesse õpetaja Johann Ludwig Dittmar, kes oli samuti õppinud Halle ülikoolis. Tema ajal võeti ette mitmeid ehitustöid. Muuhulgas viitab sellele aastaarv 1734 tornis asunud tuulelipul. Kuressaare tislermeistri Gottfried Böhme töökojas valmis 1753. aastal võimas barokne altarisein. Kui see Pöidesse toodi, riputati senine retaabel altariruumi põhjaseinale. 17. ja 18. sajandil kaunistati akende ja uste avad krohviraamistustega, kirik valgendati ja sisemus kaunistati maalingutega. 

Nagu Dittmar, nii teenisid Pöide kogudust kuni surmani ka järgmised kolm Pöide õpetajat. Johann Heinrich Jürgens oli Tallinna kaupmehe poeg, tema väimees Andreas Michael Agthe kasvas aga Tallinna Püha Vaimu ja Oleviste koguduse organisti peres. Agthe onutütre lapselapse lapselaps oli hilisem Rootsi peaminister Olof Palme. Andreas Michael Agthe poeg Wilhelm Agthe oli esialgu isa kõrval koguduse abiõpetaja ja kinnitati pärast isa surma Pöide koguduse õpetajaks. Wilhelm kogus rahvalaule ja abiellus kohaliku eestlase Annaga, Vana Mardi Jaani tütrega Uuemõisa vallast. 

Paul Eduard Hirsch oli Simuna köstri poeg, kes kutsuti peagi Palamusele. 1843. a. põles Pöide kiriku tonikiiver pikselöögist ja taastati rüütelkonnale kuulunud Saareküla mõisa rahaga. Vaevalt oli õpetaja Hirsch ära läinud, kui suurem osa Pöide kihelkonna elanikke, tervelt 68%, sh president Arnold Rüütli esivanemad, läksid üle vene õigeusku. Sellele aitasid kaasa üldine vaesus ja hiljutine näljahäda. Õigeusu kirik ehitati Tornimäele. 1852. a. eraldati Pöide kiriku tornialune osa ülejäänud kirikust vaheseinaga. Peamiselt oli seda vaja orelirõdu ehitamiseks. 

Õpetaja Nikolai von Nolcken oli Saaremaa mees, sündinud Valjala kihelkonna Haeska mõisas. Ka tema vanemad ja vanavanemad elasid kõik Saaremaal. Kui Tartu professorid Wilhelm Volck ja Ferdinand Mühlau propageerisid ajaloolis-kriitilist piibliuurimist, seisid vaimulikud eesotsas Nikolai von Nolckeniga sellele otsustavalt vastu. Professorid pidasid Piiblit ajalooraamatuks, mis üksnes jutustab ilmutusest, pastorid aga kinnitasid, et Piibel on Vaimu poolt inspireeritud Jumala Sõna. Professorite arvates ei saanud pühakiri olla tervenisti normatiivne, kuna see on inimeste poolt kirja pandud. Nolckeni hinnangul seadis niisugune seisukoht pühakirja autoriteedi sõltuvusse inimlikest hinnangutest. 

20. sajandi algul teenis Pöide kogudust Carl Sitska, kes oli Halliste talupidaja poeg. Pöides asutas ta põllumeeste seltsi ja haridusseltsi. Sitska surma järel valiti uueks õpetajaks Herbert Lieberg, kes läks Vabadussõja ajal teenima Nissi kogudust. Õpetaja Adalgoth von Seck toetas alalhoidliku vaimulikuna ideed Eesti luterliku kiriku korraldamisest vabakiriklikul alusel. Ta tegi kihutustööd Vaba Sinodi toetuseks, kuid sattus vastuollu Pöide kogudusega ning pani ameti maha. Vähe sellest, Seck astus välja luterlikust kirikust ja liitus Tallinna metodisti kogudusega. 

Kui algas Teine maailmasõda, läks Pöide koguduse õpetaja Kurt Rudolf Schultz 1939. aasta sügisel Saksamaale. Järgmisel suvel, 6. augustil 1940 ehk samal päeval, mil Eesti Vabariik arvati Nõukogude Liidu koosseisu, süttis vastselt tõrvatud kimmkatusega Pöide kiriku torn pikselöögist. Neli tundi kestnud tulekahjus hävisid tornikiiver ja torni puidust vahelaed. Täpselt aasta hiljem sundmobiliseeriti koguduse õpetaja Johannes Paesalu Nõukogude armeesse. Sõja lõppedes tuli ta tagasi, kuid pastoraat olid võetud Vene sõjaväe kasutusse ja kirikuõpetaja pidi otsima üürikorterit. Paesalu läks Viru-Nigulasse ja Pöide jäi Valjala õpetaja teenida. 1945. a. muudeti kirik sõjaväelise valvega heinavarumise baasiks. Kogudus, keda kiriku ligi enam ei lastud, sundlõpetati 1948. aasta aprillis. Liikmed jagunesid Valjala, Muhu ja Saaremaa Jaani koguduse vahel. Paari aastaga rüüstati pühakoda võimude vaikival heakskiidul täielikult. Vene sõjavägi küttis ära nii kantsli kui pingid, orel hävitati. Saagi lootuses lõhuti lahti isegi hauakambrid. Päästa õnnestus vaid kantsli jalg. 

Pärast Muhu kiriku konserveerimistöid õnnestus aastatel 1958 – 1961 taastada Pöide kiriku katus. Torn kaeti madala katusega. 1970. a. saadi rajoonijuhtidelt nõusolek pidada Kõrkvere metodisti palvelas iga kahe kuu tagant luterlikke jumalateenistusi. Esimene jumalateenistus peeti teisel jõulupühal ning jumalateenistused jätkusid ka 1980. aastatel. 

Pöide kogudus taastati 12. detsembril 1990. a. Esialgu olid jumalateenistused pastoraadi saalis. 1994. a. peeti Pöide kiriku juures üle-eestilised, ligi 500 osavõtjaga kiriku noortepäevad. 1999. a. taaspühitseti kiriku altariruum. 2014. a. sai Pöide kirik kultuuriministeeriumi abiga uue katuse. 2016. a. jõudsid lõpule kiriku uste ja akende taastamistööd, mille käigus valmisid ka vitraažid. 2023. a. pühitseti 10 registriga orel, mille Hardo Kriisa ehitas ümber Soome Tervakoski vanast orelist. Praegu peab Pöide kogudus jumalateenistusi külmal ajal pastoraadis. Siin tehakse ahju tuli ja saal köetakse soojaks, jõuludeks aga tõmmatakse paksud vatid selga ja minnakse suurde kirikusse. 


https://e-kirik.eelk.ee/2024/koguduse-lugu-poide/?fbclid=IwAR2aMJwOtda7vQDcjESgZ_bSlTkTH_mUFCYGlITULl8Nxlh89oEImekoWP0

pühapäev, 9. mai 2021

Taaliku sadam 1925a.

Kiikasin täna Rahvusarhiivi fotode infosüsteemi Fotis 
ja märksõnaga Taaliku
 - leidsin sellise pildi!

 

Laevaliiklusest Orissaares

 

Põnev leid Tõnu Kollolt

Ööriku:


Tõnu Kollolt info foto juurde:
 pilt  Ööriku kaupluse seest;
Nb! sama maja pilt on Kaitseliidu all välisvaatega!
 

Tõnu Kollolt pilt Ööriku kirikulistest ja oluline tähelepanek:
 tollal oli jalgratus uhkuseks ja nagu näha, 
neid siin esitketakse hoolega!


Tõnu Kollolt pilt ja info:
 ...niidutalgute pilt Taaliku külast 
Taamal paistab Sonka talu hollandi veski, 
mille asemele praeguseks männik on kasvanud.

 

pühapäev, 22. märts 2020

Rahvusarhiiv:Fotis
Rahvusarhiivist leitud foto:
juures märkus "Vaade Orissaare alevikule";
ajaks märgitud 1930

neljapäev, 2. mai 2019

Elust-olust Pöides ja Muhus 19. sajandil ja varem

1923. aasta suvel korjas M. Kuiv Pöide ja Muhu piirkonnas ajaloolisi traditsioone ning koostas kogutud info põhjal aruande, mis sisaldab väga huvitavat infot piirkonna elu ja inimeste mälestuste kohta. Info on tervikuna leitav siit (EKLA F 200, EKS. stip. ar. M 2:1). Näitena materjalidest toon siinkohal ära muutmata kujul kirjelduse Tumala mõisast ja mõisnikest ning saarlaste raskest elust mõisa all.. 

Kõikidest pärismõisadest oli oma valjuse poolest kuulsam Tumala mõis. Temale pühendan lähema kirjelduse. Olen kuulnud tema üle: endise toatüdruku liignimega Kloostri käest (vana a. 70), endise kooliõpetaja käest nimega Paulmeister Levalas 72 a., Saikla preester Mägi käest, kes jutustas rahvalt kuuldud teateid, veel Rahula ja Reina inimestelt. Muidugi üht kui teist kuulsin Tumalast juba Muhus, Orisaarest läbi tulles ja ka pärast Laimjalal olles.

Muist neist juttudest sarnanevad küll hirmu ja õuduse juttele, aga sellepeale vaatamata suudavad nad olukorda siiski iseloomustada.

Tumala mõis on püsinud rahva mälestusis kui piinade ja viirastuste koletis. Rahvas pajatab tema minevikust vastu tahtmist, lausub: „Ah Tumalas, kes'nd seda teab, aga eks ikka nii palju ole teada, et hullemat kusagil põle olnud.”

Terve härraste maja on ümbritsetud muinasloolisest õndsusest. Küll teatatakse endiste toa ja tallipoiste poolt nähtud viirastusist kõneleda.

Praegu veel näidatakse tube, kus proua on olnud hädas kord halli kord musta vaimude käes. Nn. „kirjus toas” näidati mulle kappi kus sees proual „must piibel” nõidumis otstarbel asunud.

Endiste härrade vaimud pole ilmaski mõisa elu suhtes rahulikud ega armulised olnud, vaid alatasa kodus käinud küll ratsutajate (p. Stackelbergid olid üldse suured ratsutamis harrastajad) küll suure tantsu ja müra näol.

Eelpool nimetatud endine toatüdruk kõneles enda üleelatud nägemusest. Ühel talve kuuvalgel ööl mänginud mõisa teenijad all peretoas kaarte. Korraga kuulnud nad et keegi suure helinaga kiires korras suurde treppi sõidab, vaatnud aknast ja näinud suurt halli täkku.

Välja minnes trepi ette pole kedagi näinud. Ükskord jällegi, jõuluõhtul kustunud kõik küünlad kuusel, muist kukkunud kuuselt põrandale.

Härraste ebauslikkust on teenijad ka mõnel puhul ära kasutanud. Hans v. Stackelbergi ajal nimelt. Kasu poolest oli ta väike mees rahva poolt „pulk Hansuks” kutsutud, kartnud üle kõige kõue ilma. Kui rahvas härrast lahti tahtnud saada, siis käskind aga kutsarit härrale öelda: „Ega me vist pikka teed või ette võtta, näikse kõue ilmakest tulema.” Sedamaid jätnud härra põldude ülevaatamise ja käsutand: „Lase treppi!” Rahvaga ümberkäimine olnud äärmiselt hoolimatu ja vali.

Härraste maja all keldrites (neid on palju ja väga keeruliste käikudega, võlvitud) näidati mulle üht kambrit, kuhu inimesi pimedasse rõngaste abil seina külge kinnitatud ja seal vahest ilma söömata mitu päeva kinni peetud. Levalas hra Paulmeister teadis isiklikult üht juhtumist, kus väikese tühise varguse pärast mees üle 24 tunni juba seal kongis istunud, siis seganud tolleaegne kirikuõpetaja end asjasse ja soovitas mehe lahti lasta, mis ka siis sündis.

Mõisa õue ligidalt ega üldse metsast ja pargist ei juletud kunagi läbikäia. Põllale mindi alati ringteid mööda vahest mõne versta võrra ringi tehes. Ja seda kuni viimaste aegadeni. Härrased omal ratsasõidul tihti lasknud koerad inimeste peale healmeelel nähes kuidas „mats põgeneb”. Vahete vahel saanud mööda minejad või vastutulijad mõne napsu piitsaga teretamise asemel mööda selga.

Kord tulnud üks peremees härra käest üht suuremat lepapuu võlvi küsima veski tarvis. Härra nähvatand piitsaga mehele ja öelnud: „Siin on su lepavõlv.”

Kui rahvas näind „saksa” teel sõitmas (vahel ka 10-ne hobusega, ees punases ülikonnas väike hoorüütel see pidanud alati ühes väikeses nelja nurgelises kastikeses magama, et mitte suuremaks kasvada) hoidnud rahvas end kohe varjule hüüdes: „Nüüd kurat tuleb.”

Teatakse juhuseid, kus härra kohates mõnda viha all olevat talumeest, otsekohe isiklikult „omal käel” temaga arveid õiendas, ise seal juures lausudes: „Nüüd ma saan sind kuradit veel kord kätte!”

Ehk jälle juhusest kus peks mitte mõisa õues pole sündind, nagu tavaliste, vaid otsekohe tee peal. Orisaare juurest saanud mehe kätte, lasknud selle kraavi maha tõmmata, käskinud ühe mehe pea peale teise jalge peale astuda ja kolmandale kepiga anda.

Härra ratsutand rahulolles metsa lausunud: „paras koerale”.

Tumalas on ka tarvitusel olnud nn. äketa peal peksmine, mida teisal pool kusagil pole ette juhtunud. Selle asemel et inimesi kas püsti või pingil peksa, lastud Tumalas inimestel äkete pulkade peale heita. Vitsade soolvee sisse kastmisest oli ka kuulda.

Ka „esimese öö” õigus on täiel määral maksnud. Tumala lepikus on kurikuulus lehtmaja, mis naiste püügi kohaks olnud. Hans v. Stackelbergi samuti ka Otto v. Stackelbergi ajal on seda tarvitatud. Teatakse kõnelda perekondadest kus just mees naist kui Saksa värdjat vihkab.

Ehk koguni nimeliselt, nagu Uustalus, kus praeguse peremehe isa esimene naine on pidanud „esimese öö” mõisas mööda saatma.

Kord käinud vana Otto v. Stackelberg (rahva keeles vana Ott) Maasil võõrusel. Püüdnud seal ühe tüdruku heinamaal kinni. See aga rabeledes saanud härra püksid kätte ja viinud nad härraste tuppa ettekotta rippuma. Sestpeale olla saanud Maasi rahvas kauaks ajaks vana Otti võõrus käikest vabaks. See tüdruk saanud pärast Mui külasse mehele, Lootuse talusse.

Ilma pikema jututa võtnud härra pillumise ette.

Näiteks, võtnud kutsari lese Annalt ning samuti sepa leselt maad ära. Asi läind kohtusse. „Aga mine nüüd hakka saksaga kohut käima. Ise nad kohtualused ja kohtunikud. Ei seal midagi – õigus jääb ikka neile. Näe härra öelnud neile kohe: „Teid kahte kuradit ei salli ma oma maa peal, pillun ära teid.” ja nõnda teinudki.” (Koguja märkus: Marie Kloostri jutustatud.)

Pealegi olid p. Stackelbergid kohtunikud. Ja omal ajal oli Tumalas silla kohus. Sel ajal tegutses kuulus peksja Lipp. Üle maa tuntud. Kohtus mõni kord otsustatud: „mine lepi härraga ära” (härra oli kahekordist renti nõudnud). Koju tulles nõudnud härra seda uuesti öeldes: „Sa oled mu käes, teen sinuga mis tahan.”

Teoanded olnud Tumalas ka suuremad, näiteks „vaku oinale” nõutud ikka ani ka juure.

Kui kedrused halvasti olid tehtud, siis põletatud nad ketraja sõrme ümber ära.

Lisa tööl olla palju nõudnud härraste rohtaid. Tõepoolest, praeguski võis seal märgata kui kunstliselt oli püütud seda mitmekesiseks teha. Maapinda oli mitmel puhul tõstetud, midagi terassi taoliseks, mitmed tiigid ja kõiksugu alleed olid asutatud. Rohtaida tarvitati öösiste pidude jaoks. Rahvalt oli selle rohitsemine ja hoolitsemine palju aega ja jõudu nõudnud, pealegi tuli see kõik nn „lisa tööna” abivaimude abil ära teha.

Huvitav on teada „kubjasaladusest”. See on viis kuidas kubjad ja aidamehed vilja omale nõutasid. Kottpimedal ööl kui vahel härra juhtunud teel olema ehk teelt koju jõudmas tehtud härrale vilja aida kohal „tonti” - et p. Stackelbergid enam vähem ebausklikud – löönud nad kartma ja sõidutand otsekohe koju. Teisel päeval aga teatatud härrale et nii ja nii palju vilja aidast ära varastatud. (Muidugi kurjavaimude poolt.) Mindud seda lugu siis härra poolt teine öö järel uurima – siis kordunud vana lugu uuesti, ja vilja olnud veel rohkem aidast vajaka.

Samuti on huvitav üks põgenemiskatse, mis tehtud Tumala koka, möldri ja kutsari poolt. Need kolm otsustanud orjapõlvest peaseda ja Rootsi karata. Astunud rannas paati ja purjetand merele. Reis aga oli neil ääretult õnnetu. Juba Soela kordonist nähtud kahtlast purje. Hiiumaa Kõpu otsas olnud neil aga väike laevaõnnetus (arvatavasti polnd siis neist keegi hea merimees, pealegi tõusnud kohe torm). Tuul viinud paadi Soome randa. Seal võtnud meremõõtjad mehed kinni ja viinud Turusse. Sealt edasi sõidutatud neid Peterburi ja Riiga, kust tapiga koju külla tagasi toodud.

Peksa pole nad saand, küll aga vana orja põlve on pidanud jällegi „kalliks” pidama hakkama.

See juhus on laialt üle maa tuntud. Ta on olemas ka laulu kujul, kuid kuulma ma seda ei juhtund. Üks eit, kes mulle teisi laule ka laulis ja üldse palju kõiki laulusid mõistis (Riste Kolk 90 a. Külasemast) keeldus seda laulmast, ütles olevat ära unustanud. ...

reede, 25. jaanuar 2019

Fotosid Bernhard Paasiku fotokogust

Ajalootoimkonna digikogusse jõudis läbi hulk fotosid Bernhard Paasiku fotokogust. Suur tänu talle!
Fotodel on spordisündmusi, töid-tegemisi paadisadamas, hetki tsiviilkaitseõppustelt ja palju muudki. Peamiselt 70-ndate algusest või ka 60-ndate lõpust. Originaalid on jõudnud tänaseks ilmselt raamatukokku.
Olge agarad kirjutama postituse alla kommentaare. Paljud kohad on ilmselt enamusele orissaarslastest tuttavad, kuid on kohti, mis tekitavad küsimusi ja paha ei teeks ka inimesi tuvastada.